Vana Eesti pulm


Pulmad olid vanade eestlaste üks suurimaid pidustusi üldse, neid peeti alati toretsevalt, enamasti 2-3 päeva, vanemal ajal isegi nädala. Vana Eesti pulma iseloomustab meile omane kemplemine. Võisteldi laulu- ja sõnaosavuses, tantsimises, põllelappimisel raha kinkimisega jne. Väga oluline koht tolle aja pulmades oli laulmisel ja tantsimisel. Ilma nendeta ei peetud pulma õigeks pulmaks. Samuti täitsid pulma mitmesugused naljad. Palju oli pulmades juhuslikku hetkest sündinut või improvisatsiooni. Abielu sõlmimise keskseimaks ja otsustavaimaks toiminguks oli kombekohane tanutamine.

Sõrmustetseremoonia

„Peaaegu kõiki vanu tavasid on võimalik elustada ja tänapäevalgi kasutada. Paljugi sõltub aga sellest, kus ja millal pulmi peetakse. Mõistagi on suveajal ja maal peetavates pulmades võimalik muistseid kombeid ulatuslikumalt kasutada. Linnas on selleks vähem võimalusi. Kuid peamiseks eelduseks on ikkagi pulmaliste huvi ja hea tahtmine.“ Ülo Tedre, Eesti Pulmad

Kosjad 

Pulmadele eelnesid otseselt kosjad. Kui noormees oli jõudnud abiellumisikka, peeti perekonnas nõu, keda ta peaks kosima. Määrati kindlaks ka pruudile esitatavad nõuded. Eriti oluliseks peeti tulevase töökust.

Esimesed teadaolevad kirjalikud andmed naisetõmbamise kohta Eestis pärinevad 16.sajandist. Nii selgub piiskop Kyveli kirikukatsumise protokollidest aastaist 1519- 1522, et mehed vägivaldselt enestele naisi röövisid. Piiskop ähvardas kõiki naisteröövijaid surmanuhtlusega. 1588.aastal kirjutas Sebastian Münster oma kuueköitelise töö „Cosmographey“ kolmandas osas „Iseäralikest kommetest, mis esinevad Liivimaal“ naisevõtmisest paganliku kombe järgi: „Kui talumehel on poeg naise jaoks suur küllalt, siis vaatab ta ise tüdruku, kes talle meeldib, läheb siis sinna oma sõpradega, kelle ta on selleks kutsunud, peidavad end maja juures, kus tüdruk elab, ja ootavad, kui ta välja tuleb; siis jooksevad peidus olijad tema juurde, võtavad ta vägivaldselt kinni, heidavad selleks varutud saani ja ruttavad temaga koju. Kui nüüd pruudi sõbrad seda kisa kuulevad, jooksevad nad kohe välja odade ja mõõkadega, kavatsusega neilt pruuti jälle tagasi võtta, ja kui nad neile järele ja ligi jõuavad, tuleb nende vahel hirmus taplus; kes siis kõvem on, saab pruudi endale; kui nad aga jõuetuse pärast ei saa ära võtta, siis viivad teised tema koju kaasa ja sulevad pruudi ja peigmehe koos kambrisse, jätavad nad kogu ööks ühte; ja kui nad selle öö jooksul oma asjas kokku lepivad ja kui nad teineteisele ka järgmisel päeval meeldivad, võivad nad siitpeale kokku jääda.“

Muinas-Eesti varafeodaalses ühiskonnas, nagu ka paljude teiste rahvaste juures, ei tuntud ilmselt veel kosimist selle hilisemas mõttes. Meelepärane tütarlaps osteti või tõmmati (rööviti) naiseks. Abiellumist kutsutakse meie päevilgi ju naisevõtmiseks.

Pulmategelased

Vanas traditsioonilises Eesti pulmas on pruut ja peigmees kõigest ametlikud peategelased. Pulmakommete läbiviimisel olid rollid jaotatud mitmete pruudi ja peigmehe jaoks oluliste inimeste vahel. Igaühel neist on oma roll koos sinna juurde käivate ülesannetega. Puudub üks kindel juhtiv tegelane, ei ole Pulmaisa ega Pulmavanemat, nagu tänapäevases kombestikus. Enamasti olid pulmade peategelasteks Mõõgaisa ja Kaasanaine koos arvukate abilistega. Esimene oli peiupoolse suguvõsa esindajaks ning teine pruudi poolse suguvõsa esindaja, kuid nende kahe ülesandeks ei olnud külalisi lõbustada, pigem olid nad seotud rohke rituaalse tegevusega.

  Peiupoolsed pulmategelased

Mõõgaisa – (Isamees, Saajavanem, Ninamees, Peiuisa) kombekohaselt väärikas, hea esinemisoskusega sõnaosav abielumees, harilikult ka peigmehe sugulane. Tavaliselt oli selleks kõige võimekam ja lugupeetum mees peigmehe suguvõsast. Hiljem oli kõige olulisem, et tegu oleks sõnaosava ja teadja mehega. Mõõgaisa on pulmarongis eessõitja ja tema tunnuseks on mõõk. Ta on kommete tundja ja tutvustaja/selgitaja, samuti tõrjemaagiliste toimingute eestvedaja.

Mõõgaema –  Mõõgaisa naine, tema abistajaks ja kommete tundjaks. Mõõgaema oli pulmas pruudi otsija/nõudja, väga sageli oli tema ülesandeks ka pruudi tanutamine. Mõnel pool oli Mõõgaema ka lihata lõputoidu keetja.

Peiupoisid – vallalised noormehed, peigmehe sõbrad või sugulased. (nende arv jäi 3-10 vahele) Peiupoisid olid Mõõgaisa abilised, tegevad pulmarongis, peamised pulmanaljade ja mängude läbiviijad. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja veimekirstu valvamine. Peiupoisid olid paaris pruuttüdrukutega – kes kellega paari läheb lepiti enne kokku.

Pulmalaulikud – eeslauljatena ühtlasi head kombestiku tundjad ja tegelikult juhtisid pulmarituaali, ehkki vormiliselt olid juhid saajarahva poolt Mõõgaisa ja vakarahva poolt Kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev.

Liisa&Aivar-0114

  Pruudipoolsed pulmategelased

Kaasanaine – (Kõrvatsinaine, Mõrsjaema) väärikas ja toimekas abielunaine, kes esindas pruudi suguvõsa. Samuti oli ta mõrsja lähim abiline. Kaasanaine pidi olema võimekuselt Mõõgaisaga enamvähem võrdne.

Pruuttüdrukud – vallalised neiud ja pruudi sõbrannad, kes abistasid Mõrsjaema ja kuulusid pruudi lähemasse saatjaskonda. Neid oli võrdne arv Peiupoistega. Aitasid pruuti mõningate pulmakommete läbiviimisel (pruudipärja mahamängimine, pulmaoksjon).

Pruudiveli ehk vend – Polnud oluline, et oleks pruudi päris vend, võis olla ka vallaline sugulasest noormees. Pruudiveli viis läbi mänge ja tegi pulmanalju, abistas Kaasanaist. Tema ülesanne oli ka varastada (tagasi) pruut, kui Peigmehe suguvõsa eesotsas Peiupoistega valvsuse juhtusid kaotama. Tavaliselt oli Pruudiveli ka see kes pruudile põlle ette pani.

Toit ja jook

Eesti talupoegade toit oli varasematel aegadel üsnagi kesine (aganaleib, silk, jahurokk jne), alles 19. sajandi teisel poolel muutus see seoses kartuli ja muude uute põllukultuuride kasutusele võtmisega mõnevõrra mitmekesisemaks. Seda rohkem aga söödi ja joodi perekonnapidudel.

Pulma viis iga perekond ühiseks tarvitamiseks toiduaineid kaasa. Vallalised toitu ei viinud. Küll aga olid poistel viinad kaasas või viisid nad hulga peale ankru õlut. A. Olearius märkis oma reisikirjelduses 17.sajandil, et Liivimaa talupojad viivad igaüks, kehvusele vaatamata, midagi pulma kaasa ja lõbutsevad nii hästi kui võimalik. Veel varem on Dionysius Fabricius tähendanud: „Nendes pulmades on lauad kaetud päeval ja öösel, toidust ei tohi kunagi puudust tulla ja vaagnad ja road järgnevad üksteisele ja seda kolme päeva kestel.

Valitsuse eeskirjades 1697. aastal öeldakse, et talupojad ei ruineeri pulmade puhul söögi ja joogi poolest mitte ainult endid, vaid ka pulmalisi, ning keelatakse pulmalistel viina-õlle ja toiduainete kaasavõtmine. Kui seda ikkagi tehakse, siis kuuluvad nimetatud ained konfiskeerimisele, kusjuures ühe osa saab ülesandjad, teine kuulub kirikule. Määruse rikkujat ähvardati ihunuhtlusega.

Varasematel aegadel oli pulmakoti sisuks ainult leib. Kui argipäevadel pruugiti aganaleiba, siis pulmade puhuks valmistati puhast pulmaleiba. Vanasti peetud paremaks pulmaleivaks odrajahust karaskit, kakku ja odraleiba. 19.sajandi keskpaigast on teateid, et pulmaleivaks tehti hästi läbi sõelutud kodujahvatatud rukkijahust keeva veega magushaput leiba, nn peenikest leiba. Hiljem hakati seda tegema veskis jahvatatud rukkipüülist. Nisukasvatuse arenedes hakati küpsetama pulmalaua jaoks ka nisuleiba. Enamasti oli pulma viidavate toiduainete hulgas ka liha. Liha viidi toorelt, vahel ka suitsutatult. Liha viimine toimus selle järgi, missugust toitu ühes või teises maakohas oli kombeks pulmas pakkuda. Saarte ja Läänemaa oli tavapärane pulmatoit lambaliha klimbisupp. Supiks keedeti korraga terve lammas, suurte pulmade puhul rohkem. 19.sajandi alguses on kroonikute andmeil iga talumees kaasa viinud ühe saia, ühe rukkileiva ja tapetud lamba. Kõige üldisemalt kasutati Eesti alal pulmasöögina sealiha.

Kesk-Eestis oli traditsiooniliseks pulmatoiduks seapea. Iisakus näiteks soolatud üks seakints ikka tervelt astjasse (puunõu), võib-olla on äkki vaja pulma kaasa võtta. Ühes teates on öeldud, et seapoolte virn varjanud laua tagumises ääres istujad ära. Lauale anti seapea keedetult või lahtisel kerisel küpsetatult Pulmarongi pulmamajja jõudes pidi peiupoiss laual olevalt seapealt kõrva ühe hoobiga ära lõikama. Selle takistamiseks aga oli pandud kõrva sisse sukavardad.

_MG_2589

Toidu kõrvale joodi peamiselt õlut. Odralinnastest õlu oli eestlaste jook kõikide pühade, paljude tähtpäevade ja ka perekondlike sündmuste puhul. 1610. aastal on kirjutanud Dionysius Fabricius: „Õlut on nad harjunud omal maal peamiselt odralinnastest pruulima kivide varal. Õlu on hea ja magusa maiguga, nii et nad oskavad tõepoolest maitsvat õlut teha.“

Eriline koht on soojendatud õllel. Soe õlu tehti vanasti meega magusaks. Saaremaalt ja mõnelt poolt mujalt on teateid, et sooja õlut on joonud pulmas ainult naised. Seda pakutud pruudipoolsete sugulaste tulekul, ka pruudi tanutamisel. Hiljem on sooja õlle joomisel seotud ka pulmade alguse ja lõpuga. 1870.aastatest peale on juba teateid, et pulmades pakuti ka kohvi. See komme levis küll kaunis kiiresti, kuid veel 20.sajandi algul on Võrumaal mõnes kihelkonnas pulmahommikul kohvi asemel pakutud piimasse keedetud kaerajahukörti.

Pulmade käik ja tähtsamad pulmakombed

Õige vana Eesti pulm on kahe otsaga – alguses pruudi kodus (näiteks võib selleks olla tseremoonia paik), hiljem peigmehe kodus (pulmapeo koht). Eelnevalt koguneb Saajarahvaks kutsutav Peiu suguvõsa (sest saavad Pruudi oma suguvõssa) külalised peiukoju, kust alustatakse ühiselt saajasõitu ehk pruudi järele sõitu. Saajasõit oli alati kärarikas ja lõbus, selle käigus teevad Peiupoisid pulmarongi piiramist. Piiramine tähendas, et peiupoisid teevad peatuvale pulmarongile kolm korda vastupäeva ringi peale, et eemale tõrjuda kurja (mõtet, sõna või olendit).

Samal ajal koguneb Vakarahvas ehk Pruudi külalised pruudi kodus, kus valmistutakse Saajarahva tulekuks – tehakse pulmaväravad, et tulijad niisama lihtsalt sisse ei pääseks ning peidetakse pruut, et tulijad teda otsima peaksid. Peokohta jõudes peab Saajarahvas esmalt väravatest sisse pääsema – toimuvad “läbirääkimised” (vanasti ikka läbi laulmise).

_MG_1516

_MG_1548

Kuna pruut on kadunud, toimub pruudi mõistatamine, mida juhivad mõlema suguvõsa Pulmategelased. Hakkab valepruutide pakkumine naljade saatel. Mõõgaema hüüab vale pruudi etteaste peale „Ei passi, ei passi!“. Samas proovib Mõõgaema koos peigmehega ringi piiluda, kuhu õige pruut peidetud. See kestab niikaua kuni tuuakse õige noorik. Seejärel võib abielutseremoonia alata.

Peiukoju jõudes paneb Mõõgaema pruutpaari sõiduki ette mõrsjale maapinnale villase teki/vaiba ja peig tõstab mõrsja vaibale. See komme peab vabastama kõigest mustast ja halvast, mis elus või pulmateel olnud. Tekile astumisest loodetakse muuhulgas lepliku südant mõrsjale ja üksmeelset elu abielus.

Terviseviina juuakse kohe pärast laulatust pulmamajja saabudes, kogunetakse noorpaari ümber ja lauldakse: „Nad elagu, nad elagu…“ viimaste värsside ajal löödi klaasid kokku.

Praegu üldiselt tuttav komme – viina magusamaks teha pruudi-peiu suudandmisega „Kibe!“ hõikumisega- on hiline vene laen (20. sajandist) ja see vanade Eesti kommetega ei sobi. Kui on tarvis hüüda, siis “Elagu!”.

Mõrsja piiramine: Peigmees, Mõõgaisa ja Peiupoisid kõnnivad kolm korda ümber mõrsja, mõõgad või puust õllekapad risti nooriku peakohal – see kaitseb halva eest ning tagab noorikule tervist ja pikka iga. Siis tõstetakse pruut kolm korda õhku, mis sümboliseerib tema Saajarahva hulka tõstmist (tõstavad peig ja Peiupoisid). Siis võib alata söömine, pärast söömist mängud ja tantsud.

Lauda istudes eelneb söömisele leiva komme – Mõõgaema toob tüki leiba soola ja võiga, üks pool antakse mõrsjale teine peiule, eesmärgiga tagada leivaõnn ja üldine külluslik laud tulevases elus.

Sülepoisi komme: 2-3 aastane, tavaliselt poisslaps, antakse pruudile sülle hüpitada. Algselt oli kombel sügav maagiline tähendus, hiljem pigem naljanumbriks. See komme peab tagama lasteõnne ja ka seda, et esmasündinu oleks poiss. Sülepoisi andmisel lausuti/hüüti ühiselt: „Üheksa poja emaks, ühe tütre emaks!“

_MG_1994

Pruudi varastamine võib toimuda ainult enne tanutamist ja enne keskööd kui veel pruudil pruudipärg peas. Pruuti peavad niiöelda tagasi varastada üritama Pruudiveljed, et kontrollida uue suguvõsa valvsust ja hoolikust pruudi suhtes sümboolselt ka edaspidises. Pruuti peavad valvama Peiupoisid ning ka otsima ja lunastama, kui Pruudiveljedel vargus õnnestuma peaks. Pruut peideti kuhugi, peigmeest ja Saajarahva pulmategelasi pilgati (Vakarahva poolt) lohakuse pärast.

Pulmade kõrghetkeks on vanas Eesti pulmas tanutamine. Kuni traditsioonilise abielunaise peakatte saamiseni kannab pruut tavalist neiupärga. Tavaliselt oli see toiming salajane, eriti pidulik ja pühalik toiming. Juures võisid viibida vaid kõige tähtsamad pulmategelased. Tanutamise ajal istuvad pruut ja peigmees kõrvuti. Peigmees paremal, ees ootamas, pruut siseneb ruumi viimsena. Tanutajaks oli enamasti Mõõgaema, kuid võib olla abielus vanem naine keda kunagi ka oma pulmas on tanutatud, kohati oli tanutajaks ka pruudi oma ema. Esmalt lööb tanutaja pruudile tanuga vastu pead ja sõnub: „unusta uni, mäleta mälu, pea mees meeles!“, siis asetab tanutaja mõrsjale naise peakatte pähe. Seda korratakse kolm korda: esimesel ja teisel korral pannakse müts viltu ja mõrsja raputab selle peast või viskab maha. Alles kolmandal korral jääb müts lõplikult noorikule pähe. Pärast tanutamist tõstetakse ka noorpaari toolidega õhku, karjutakse ja lauldakse „Nad elagu…“ Alles tanutamisega oli abielu vana Eesti kombe järgi sõlmitud.

561792_10151522334957136_1790726274_nEnamasti järgnes tanutamisele põlletamine. Põlle etteseadjaks oli tavaliselt Pruudiveli. Põlle saab Pruudiveli peigmehe käest (võib avalikult nõuda). Põlle ettesidumine toimus mitmete naljatuste saatel: põlle sobitati ümber kaela, siis ümber jalgade, või taguotsa ja mujale: „..kord paneb ta põlle otsa peale, siis lõua alla, siis rinde peale, kuni oma koha peale jõuab, kusjuures ta igakord küsib: „Kas siin on paras?“ On siis põll paraja koha peale juhtunud, siis seotakse nende sõnadega kinni: „Et seda kuuel kuul ja seitsmel nädalil lahti ei saa!“ Mõrsjast sai sellega noorik. Tanu ja põll olid abielunaise peamisteks tunnusteks. Tanutatud ja põlletatud mõrsjast sai noorik (seda ta oli esimese lapse, vahel ka esimese poja sündimiseni). Põlletamisele järgnes tavaliselt kohe põlle paikamine.

Põlle lappimine. Siis kui põll lõpuks ette seatud, saab hakata seda “lappima”. Auke pidi paikama rahaga. Kui noorikule oli põll ette seotud, algas kohe hädaldamine (Peiupoisid tulid Pruudivelje tööd üle vaatama), koos avastati, et „peigmees on ostnud katkise põlle“ või et „põll on katki“, „põll tahab paikamist!“ Pulmalisi toodi nooriku juurde ja Peiupoiss näitas mõõgaotsaga, kus on auk – augud tuli lappida rahaga. Vahel tõid Peiupoisid inimesi ise ükshaaval põlle juurde, eriti neid kes vastu puiklesid. Võib ka nii, et peiupoisid hoidsid kumbki ühest põlleservast ja talutasid pruuti mööda peolaua äärt. Seda toimingut saadeti lauluga või muusikaga. Kes raha pani, hüüdis „lapp peale!“

_MG_2328

Pruudipärja mahamängimine. Tehakse kaks ringi. Esimeses on pruut keskel ning mitte abielus naised tema ümber, teises ringis peig ning tema ümber mitte abielus olevad mehed. Mõlemal, nii pruudil kui ka peiul seotakse silmad kinni ning siis laulu lõpus panevad nemad pärja ning mütsi kobamisi kellelegi pähe. Need pidid olema järgmised abielluma. Juurde lauldakse „Pruudipärja laulu“.

Pulmakohus. Iga kohtu alla kutsutu astub kohtunike ette, kus loetakse ette süüdistus. Kohtunikud istuvad laua taga,  Peiupoisid ja Pruudiveljed toovad pulmalisi kohtu ette, kus neile loetakse ette igasugu veidraid ja kohutavaid süüdistusi ning määratakse trahv.

Järgmisel hommikul viiakse läbi pulmaoksjon ja veimevaka jagamine. Enamus inimesi jäid pulmamajas ööseks ning siis varastasid agaramad pulmalised kaaslastelt riideid. Magavate pulmakülaliste riiete varastamine oli väga levinud temp. Eelistatult varastati peakatteid ja jalanõusid. „Varastajateks“ olid üldiselt pulmaliste poisid- peiupoisid, pruudivend või ka pruuttüdrukud. Järgmisel hommikul toimus oksjon, kus „varastatud“ esemed enampakkumisel „maha müüdi“. Ja alati pidi saama asja tagasi ostjaks ikkagi selle seaduslik omanik, teised aitasid lihtsalt hinda tõsta. Veimevakaks kutsutakse pruudi poolt pulmakülalistele valmistatud kingitusi. Kirstu suuruse ja ilu järgi hinnatiVeimevakk pulmamoosi ja kinnaste-sokkidega pruudi rikkust. Toimingus abistab pruuti Mõõgaisa. Veimede ilu ja uhkuse järgi hinnatakse pruudi oskusi ja sobivust uude rolli. Veimed on tavaliselt pruudi enda valmistatud. Veimesid aitavad pruudil laiali jagada Pruuttüdrukud. Erilisemad kingid saavad kombekohaselt tähtsad pulmategelased. Vahel kästakse saajail veime üle andmisel pruutpaarile omalt poolt kingitusi lubada (metafoorseid ja humoorikaid) nt. „mina kingin pruutpaarile heinamaa mida nädalas neli korda niita saab“ jms.

Edasine pulm jätkub üldise lõbutsemisega. Pulma lõppemisest annab märku see, kui laule ei tooda enam liha.

 

Teksti koostas: Liisa Hiio

 

 

Loe lähemalt: Ülo Tedre „Eesti Pulmad“ 1973, Piret Õunapuu „Eesti Pulm“ 2003.